Vähemalt 13ndast sajandist alates on nagu Soomeski, piki Eestimaa läänerannikut ja Soome laheni välja, samuti Riia lahes asuval Ruhnul, elanud rootsi keelt kõnelenud rahvahulk. Rootslasi mainitakse Haapsalu linnaseaduses aastal 1294. Ei ole lõpuni kindlaks tehtud, kust kõik Eestisse tulid, aga vähemalt osad neist tuli rootsi keelt kõnelenute hulgast Soomest. Üks teooria ütleb, et Põhja-Ölandilt kolis 1206 aasta paiku Vormsile terve küla. Rootsikeelse elanikkonna arv pole tõenäoliselt kunagi ületanud 12 000 isikut, kuid rootsi asustuse juriidiline eraldatus aitas kaasa, et keel ja kultuur säilisid üle aastasadade.
Eestirootslased, kes ise kutsusid ennast aibofolke‘ks (saarerahvas) paistsid silma oma kogukondlike vabaduskirjadega, mis reguleerisid maksude maksmist ja nende vaba talupoja staatust. Sel moel õnnestus neil erinevalt eestlastest vältida pärisorjust. Sellele rannaäärsele rahvale oli kalapüük, hülgejaht, meresõit ja kaubandus tähtsad sissetuleku allikad. 19. ja 20. sajandi vahetusel hakati ehitama suuremaid kaubalaevu ja käidi Helsingis, Stockholmis ja Riias kartulit ja puitu müümas. Koduteel sõitis laev tihti läbi Burgvikist Gotlandil, et hankida käiakivi. Lisasissetulekud kaubandusest olid tähtsad ja aitasid kaasa sellele, et eestirootslastel õnnestus oma talud vabaks osta.
Eesti iseseisvusperioodil 1918–1940 läks ka rootsikeelsel elanikkonnal paremini – muuhulgas asutati Noarootsis Pürksi põllutöö- ja rahvaülikool ja veidi hiljem rootsi gümnaasium Haapsalus.
Ühing, mis sai väga suure tähenduse eestirootslaste jaoks oli Svenska Odlingens Vänner (SOV) – Rootsi Hariduse Selts. Ühing loodi Noarootsis 1909 aastal kogu rootsikeelse vähemuse hüvanguks. Rootsi ja Soome toetusel asutati raamatukogu, mitmeid koole ning elavdati spordi- ja kultuuritegevusi. 1918 hakati välja andma ajakirja “Kustbon” (rannaelanik). Ühing vahetas 2000 aastal nime – Estlandssvenskarnas kulturförening SOV (Eestirootslaste Kultuuriühing SOV) ja on tänini tegev, nagu ka ajakiri “Kustbon”.
Murded ja loodus
Eestirootsi murded kuuluvad erinevalt gutamål’is ja gotlandi murdest rootsi idamurrete hulka. Gotlandi ja eestirootsi murretel on aga seevastu teisi sarnasusi, mis tulenevad sellest, et vanemas keeles on säilinud grammatiline sugu ja täishäälikuühendid (stain = r.k sten; e.k kivi). Ühised on ka mõned tavalised sõnad, näiteks släke, mis gotlandi murdes tähistab adru (r.k tång), on vormsirootsi murdes hläke.
Üksteisele sarnased on ka loodus ja maastikud, mis samuti kujundavad elu ja kultuuri. Eesti ja Ojamaa asuvad samal paekiviribal, mis läheb põiki. Loodusele on iseloomulikud männid ja kadakad ning võib leida nii põldmarja, lippaedu, lubjavalgeid kruusateid kui ka rannaniite käpalistega. Lubjapõletus ja hülgejaht on traditsiooniliselt olnud tähtsad sissetuleku allikad nii eestirootslastele kui ojamaalastele.
Ojamaalased tulid Guta-saaga järgi Eestisse
”Åislar säga, att deras förfäder stamma från Gotland” (“Oislarid ütlevad, et nende esivanemad pärinevad Gotlandilt”) võib lugeda Gotlandi sõnaraamatus, mis koostatud C. ja P. A. Säves’i kogumike põhjal. Åislariks (oislar) kutsuti kohalikus keeles Saaremaa elanikke ja seda sõna hakati kasutama kõigi eestimaalaste kohta. Eestit (Aistland, Estland) ja Hiiumaad (Dagaiþi, Dagö) mainitakse Guta-saagas esimese sihtkohana kui kolmandik elanikkonnast pidi saarelt lahkuma ülerahvastatuse tõttu. Kaua ei olnud Saaremaal ametlikult rootsi keelt kõnelevat elanikkonda, kuid 15ndal sajandil on Ojamaal räägitud saaremaarootslastest seoses pärandiasjaga ja on kirjalikke märkmeid selle kohta, et Sõrve poolsaarel peeti 1727 aastal jätkuvalt jumalateenistusi rootsi keeles. Sastromis Matsalu lahe ääres (tänapäeva Saastna) oli rootsi kogudus, millele kuuluva Püha Olavi kabeli juurde olid gutalased teinud palverännaku enne reformatsiooni.
Millal ja miks tulid eestirootslased Ojamaale?
Uuemal ajal on toimunud kolm sisserändelainet Eestist Ojamaale.
19ndal sajandil põgenesid noored mehed, kes tahtsid vältida sõjaväeteenistust tsaariarmees. Nendest kõige tuntum on Anders Söderlund Noarootsist, kelle mausoleum Gotska Sandönil on tänagi alles ja kus Gamla gårdi (Vana talu) elumaja ikka jätkuvalt kutsutakse Madame Söderlundi tareks.
Teine laine tuli 1920–30ndatel aastatel, kui paljud, enamasti naised tulid Ojamaa taludesse tööle teenijate, piigade ja sulastena, kellel oli tööjõuga kitsas käes. Hemmundis, Hablingbos sündinud pastoriproua Agnes Klasson sünd. Welin elas Eestis Vormsil 1923–1929. Ta hakkas vahendama kontakte Ojamaaga, millest sai fenomen, mis jätkus kuni teise maailmasõjani välja ja laienes ka teistesse rootsi asualadesse. Sven Hjalmar Lundberg, Norrby raamatupoe omanik ja kahe maailmasõja vahelise aja Eesti asekonsul Gotlandil, oli samuti kaasatud Ojamaa ja Eesti rootsi asualade vahelisse tööjõuvahetusse. Paljud eestirootslased, kes tulid Ojamaale selles vahemikus, jäid siia ja lõid perekonna.
Kolmas laine toimus teise maailmasõja ajal. 1940ndatel tuli palju Balti põgenikke. Nendest umbes 8000 olid eestirootslased, kellest paljud tulid Rootsi organiseeritud transpordiga. Umbes 60 eestirootslast tulid enda paatidega rootsi asualadelt Eestist otse Ojamaale. Lisaks neile saadeti vähemalt 400 eestirootslast edasi sugulaste ja tuttavate juurde Ojamaal pärast Rootsi saabumist. Paljud tööealistest, kes tulid põgenikena, kolisid edasi mandrile pärast sõja lõppu.
Kas rootsikülaelanik ja eestirootslane on üks ja sama asi?
Rootsikülaelanikud on Hiiumaalt Lõuna-Ukrainasse 1781–82 ümber asustatud rootsi keelt kõnelenud talunike järeltulijad. Reigi kihelkond Põhja-Hiiumaal tühjendati siis enamustest rootslastest. Samas kõrval asuvas läbinisti rootsi külas Kärrdal, mis on praegu Hiiumaa pealinn Kärdla, elas 300 rootsi keele kõneleja ringis kuni aastani 1810, kui ka neile öeldi talud üles ja umbes 200 kolisid Vormsile. Kui rootsiküla elanikele anti 1929 võimalus Gammalsvenskby‘st Ukrainas kolida Rootsi, saabusid enamus neist Ojamaale. See tähendab, et vormsilaste ja rootsikülaelanike järeltulijad Ojamaal võivad olla ühiste juurtega tänu Hiiumaa päritolule. Räägitakse lugusid sellest, kuidas Hiiumaa ja Vormsi päritolu rootslased 1930ndatel Ojamaal kohtudes proovisid ikka üksteist aidata ja hindasid võimalust omavahel enda murdes kõneleda.
